Jõulud tagantvaates

Oli üks ütlemata õdus aeg. 2014 jõulud said otsa ja 2015 on alles tulemata. Küll jõuab. Ja eks siis näe ...  Aga seekord oli sedamoodi.

Ilm ei ole hukas,

ilm on täpselt nii kuis peab. On 22.12.2014 ja sajab esimest lund.

Taevas

Taevas Vilsandi saare kohal on midagi muud kui ükskõik millise teise koha kohal ükskõik kus maailmas.
Millest see küll tuleb?

Punane vihmavari

Mõni päev tagasi juhtus selline lugu.
Tulin töölt, mõtlesin omi mõtteid, seljatagant lähenes äikesepilv, aga on ju ennemgi neid pilvi nähtud ja vihma pole sealt tulnud tibagi. Üks hetk hakkasid teele tekkima suured märjad larakad - vist seekord ikka tuleb miskit. Ja nagu korralikule äikesepilvele kohane - äkki sadas nagu ämbrist valatud. Jäin esimese puu alla seisma ja sain ise ka aru, et see oli viga, oleks pidanud jooksu panema! Sadu tugevnes, raheterad potsatasid läbi pärna lehestiku, tuul puhus kõvasti ja ma siunasin ennast parimate sõnadega mis pähe tulid. Siis vaatasin, et kohe minu kõrvalolevast majast jookseb üks mammi välja, punane vihmavari käes. Ma mõtlesin, et küll peavad need lillekesed ikka armsad olema, et sellise äikesega neid päästma tormatakse. Aga oh ei! Vihmavari ulatati üle heki mulle ja kamandati tuppa vihmavarju! Selle poole minutiga mis toaukseni jooksmiseks kulus, olin läbimärg. Aga mind suunati kohe vannituppa kleiti kuiv(em)aks väänama, mammi ise vahetas ka riided, sest temagi sai märjaks. Siis pandi mind ilusti tooli peale istuma ja me ajasime mõnusasti juttu kuni vihm üle läks. Kui hakkasin lahkuma, tahtis perenaine mulle vihmavarju ja keebi kaasa anda, et mine sa tea ja äkki hakkab külm. Leppisime siis kokku, et võtan vihmaarju ühes ja toon hommikul tagasi, sest töötee läheb sealt ju niikuinii mööda.
Jah, hommikul viin punase vihmavarju tagasi, aga sellest majast ei saa ma küll enam mitte kunagi ükskõikselt mööda minna, ikka mõnusa sooja tundega
     
          *                    *                        *                     *                        *                          *                       *
Järgmisel hommikul viisin punase vihmavarju tagasi ja perenaisele tänuks karbikesetäie sellesuvist murakamoosi. Perenaisel läksid silmad suureks ja tuli välja, et ta pole muraka kasvamist kunagi elus näinud. Tuleb siis meeles pidada ja järgmisel südasuvel minna üheskoos murakaid kaema

Suve süda

Ja käes ta ongi - suve süda. Kõik mis suudab see õitseb-õilmitseb-siutsub-säutsub,
kakerdab ringi ja piniseb.

On palavat, on hommiku- ja õhtuudusid, on pauguga vihma ja seeni metsas,  lõhnavat justniidetud heina ja sipelgaid soki sees, värsket soolakurki ja liigküpseid marju, rooside hurmavat lõhna ja ohtralt mutimullahunnikuid.


Kõike kõike kõike lõpmatuseni.

Ja Kärt sai 1 aastaseks :)

Mälestusi kevadest

Oli kevad ja aprillikuu. Naised sattusid paadiga jõele minema, üks oskas aerutada, teisel oli fotoaparaat - selline päris. Juhtus olema kobraste õhtupoolik. On teised veidi häbelikud, aga üks neist jäi pildilegi. Tiina tegi pildi, Pille passis ja aerutas.

Kolm päeva

Kolm päeva koos 30 marakratiga.
Lõputult käimist, toimetamist, ujumist, paadisõitu, sebimist, nalja ja naeru, küsimusi, kuulamisi, lõket, sauna, veel nalja ja veel nalja, veel sebimist ja veel juttu ja veel ja veel ja veel ja veel ....
Tore oli.
Aga mitte üks pilt, sest tegemist oli liiga palju. Võibolla ongi nii parem.

Põgusaks hetkeks

... jah, vaid väga põgus aeg aastast näeb koduuks eemalt vaadates välja vaat selline.
Ja siis ongi läbi, siis ongi sireliõite aeg möödas. Varsti on roheroheline ja siis ....
Tulgu mis tuleb, praegu on suisa nõiduslik, praegu on elu ilus!

Üks õhtune

... jalutuskäik ja kokku sai korjatud nii pisarapiisku kui pärleid. Ei mahu enda sisse, vaja laiali puistata.

Päris linnas, jõe ääres, suure puu varjus on vist üks laps matnud oma mure. Haual pihutäis urbseid pajuoksi. võttis kohe pisara silma. Kurb ...

Aga maiõhtu võlu ei lase kaua kurvastada. Millised värvid ja lõhnad ja ... Tühipaljast õhust võib purju jääda.

Ja milline imeline nurgatagune!

Ja see kõik oli vaid väikene jalutuskäik. Kevad ....

Salakäigud

Varahommik. Jüripäev.

Esimeste päikesekiirte sädelus jääkristallidel. Oleksin sattunud justkui kalliskivide metsa.

Vaprad varajased rohelised lehekesed - sügav kummardus teie ees, öösel külm ja päeval palav, igas hetkes nii lõpmata hea väljanägemisega

Ja alles koduteel saabub hetk kui vari mahub täies pikkuses pildile.

Oli üks ütlemata ilus varahommik tetrede, lõokeste, sookurgede, händkaku, ...   seltsis, aga nemad pildile ei tulnud, neil olid omad asjad ajada.

Salakohad

Polnud ammu oma salakohas käinud. Salakoha hiigelkünnapuu, mis oli juba ammu rohkem tüügas - aga milline imeline tüügas, lapsed mahtusid sisse täies pikkuses ja laiust jäi üle - , on jäänud lagendiku serva. Huvitav, mida ta mõelda võis kui lage aina lähemale tuli ...





















Ja salakoha sinililled, mis alati esimesena õitsema hakkasid, on varased alustajad nüüdki, üllatuseks koos ülastega, kollastega ja valgetega. Kas nad teavada, et nii lagedale ja metsa kaitseta jäädes õitsevad nad võibolla viimast korda ...

Tulgu mis tuleb, praegu on ilus, praegu on kõik lillesilmad keeratud päikese poole

Kellukesed ja sead

Sead teevad (sea)tempe. Lumikellukesed õisevad juba veebruari keskpaigast. Aastad ei ole kohe sugugi sugulased.

Ja täna laulis haava oksal musträstas. Oih, ära lendas!

Märts

On keskpäev keset märtsi. Väljas on 12 kraadi sooja, lapsuliblikad lendavad, rähnid ja pasknäärid on lolliks läinud, kolm suurt haneparve lendas üle. Istun metsas kännu otsas. Päike paistab. Kõik helendab. Ütle nüüd ...

Seapesa

Ei tohi sigu solvata nende pesade pärast. Isegi oleks sinna vintsuli visanud, aga mine tea, äkki pererahvas pahandab ...

Aga lisaks seapesale oli üks hallrästas ja talv ...

... ja talv ...

... ja talv ...

ja ikka talv.

Mälestusi aastavahetusest

Sel aastal tuli uus teisiti - ei lund, ei külma, ei plaane, ei midagi ja läks kuis läks ja hästi läks.
Ja väljas on soe - lilled õitsevad, linnuksed paraku ei laula, päike loojub keskpäeval. Nojamissiis ....