Laupäeva hilisel hommikul sõitsin maale. Olin juba suurelt
maanteelt maas, sõitsin metsavahel, mõtlesin omi mõtteid kui silmanurgast köitis
mu tähelepani miski ja seejuures uskumatu. Metsalagendikul mängis metsis. Täies
ilus ja uhkuses! Olin imestusest keeletu! Vaikselt hakkas tiksuma mõte, et ju
ta on veidi kevadest segi läinud. Tundub, et oligi. Kui olin auto seisma jätnud,
tuli ta peaaegu et jooksuga või vähemalt nii kiiresti kui mängupoos lubas teele
ja kukkus mu ees viie-kuue sammu peal mängima, ikka sedapidi ja teistpidi. Ju
ta sai aru, et ma pole see, keda ta lootis, sest lähemale ta ei lubanud (kuigi seekord
lootsin mina!), vaid läks teisele poole teed ja muudkui mängis edasi. Ma arvan,
et vaatasin seda etendust tubli veerand tundi ja läksin siis oma teed, sest no
mis sa hing peale imestamise ja imetlemise ikka teha oskad! Igatahes päevas ja
pühades oli sära sees.
Aga see pole veel kõik!
Pühapäeva keskpäev oli mõnus. Sonkisin tuulevaikses aianurgas
mullas oma „lillude“ kallal, oli palav, oli päikeseline. Püsti tõusta ja
liikuma minna ei kannatanud, sest tuul oli jahe ja üsna tugev, nii et parem oli
püsida rohujuure tasandil. Aga ka seda rõõmu polnud pikalt, taevasse tõusis
suur must paks pilv, kust hakkas sadama mingit vihma ja rahe vahepealset
ollust. Ilm läks nii külmaks, et ma suisa lõdisesin. Idüll sai otsa, panin asjad
kokku ja hakkasin koju sõitma. Paari kilomeetri pärast läbi vihmamärja ja veidi
uduse auto esiklaasi paistis teel mingi veider kogu. Suuruse järgi ehk ronk,
aga liiga hele ja kuidagi teistsugune. Sõitsin aeglaselt lähemale ja …. Teelt tõusis suur lind, kellel oli veel
miskit kandam varvaste vahel. Lind lendas pikki teed paari meetri kõrguselt üle
minu auto ja ma istusin ja mõtlesin kas see nüüd ikka oli või äkki ei olnudki.
See oli kalakotkas, kel kandamiks ilmatu pirakas roosärg. Kust tema tuli ja
kuhu tema läks, jääb mulle teadmata.
Ja imestus istub endiselt minu sees …
Pildid mälus, minu peas, kas ja kuidas neid näha saab - tehnikate arendamisel on veel ruumi
