Unine

Rohu sees maas oli sulekera. Esimese hooga mõtlesin, et linnupoeg on hukka saanud. Kükitasin, vaatasin, tonksasin tasakesi näpuotsaga - üks väga unine silm ilmus sulkera seest välja, vaatas korraks ringi, peitis ennast sulgedesse tagasi ja magas südamerahus edasi. Tõstsin ta igaks juhuks oksa peale - astun veel kogemata peale. Magas oksal edasi. Tunni aja pärast oli kuskile mujale läinud. Ilmselt sinna kus vähem segadakse. Rohevindi laps?

Aga teadjad rääkisid - ei ole rohevindi laps, on vanalind. Ja pisut haige. Ehk sai ikka terveks. Ma vähemalt loodan.

Kinost koju

Kino oli hea, veel parem oli kodutee - lõhnade, valguse, värvide ja helide pillerkaar (mõned hilised autod välja arvatud), kuu ja tähed kaasa arvatud. Puhas romantika. Mine või lõhki.

Suures linnas

Mōnes suures linnas võib leida ka sellise koha. Kui vahepeal metroo mööda ei sõidaks, unustaks sootuks ära, kus me parasjagu oleme