See oli üks igavene massuurikas poiss. Kui kuskil oli rohkem lapsi koos ja ta oli nende hulgas, pidi kindlasti minema valvama, sest tema fantaasia ja viguritega võidu joosta polnud vähimatki mõtet. Ja ega need pahandusetki tulemata jäänud ....
Läks mööda ~10 aastat ja me kohtusime taas. Ilus, pikk, laia naeratusega, südamlik, hakkamist täis noor mees, kes tuleb ühel ilusal augustiõhtul, istub paati, laseb ennast allavett minema, tinistab vaikselt kitarri ... Lisaks veel tõusev udu, noorkuu peegeldus, sookured ja ritsikad ...
Selles hetkes oli olemas kõik. See vist ongi vabad
use võlu ja ilu, valu siia enam ei mahu