Värviline

Õhtu. Päike on loojunud. Sõidan maalt koju. Taevased värvid, mida seekord jagatakse, ei mahu mitte ühtegi mulle tuntud skaalasse. Kuskil kõrgel-kõrgel sügavsinine pilvitus. Metsa kohalt hakkavad kõrguma tohutud heledad rünkpilved, mis otsapidi ulatuvad päikesevalgusesse ja loovad tõelise mägede illusiooni. Kuskil kõiksuse ja rünkpilvede vahel on veel üks kõrge õhuke pilvekiht, mis värvunud loojuva päikese kiirtes nii roosaks, et kui ise ei näeks, siis teise juttu ei usuks. Ja silmapiirilt tõuseb äikesepilv – mustjasinine, välkuvate helkvalgete nooltega. Kes küll leiutaks masina, mis aitaks mälupilte nähtavaks teha ....

Lohutuseks paar tundi varem üleskorjatud hele

mairoheline rohi.

NB! Kui niimooi kauaks vahtima ja ilulema jääda, võib vabalt juhtuda, et paat läheb seenetama!Vot sulle säh!

Maikuine varahommik

Kuidas küll panna pildile ööbikulaul, peale äikest varahommikune maikuine lõhnademöll, miljon rohelist tooni, võililleväljakollane, lõokesed, piiritajad ja kõik need teised ... Vist ei kuidagi ... Olgu siis meeletuletueks kohekohe õievahuks muutuv sirelipõõsas mu akna all. Ehk jääb nii paremini meelde üks tavaimeline hetk.

Lillud

Ja õitsevadki. Kõik korraga. Jaksaks selle nüüd korraga endasse ahmida. Oh seda maikuud küll ... Sõnu pole.

Palju

Mõnikord mahub päeva sisse palju. Kohe nii palju, et pärast ei saa enam üldse aru, mitu päeva oli. Päikesepink sai endale valvuri - üks väike linnuke on pingi kohale pandud pesakastis kodu leidnud. Arvasin ta kärbsenäpiks, aga valesti arvasin vist ...

 Pealelõunal nägi saun välja vaat selline

Õhtu oli pikk ja tähine, saun kuum ja jõgi parajalt mittejääs. Sellest sai jälle terve hunniku mälupilte.

Mutid, vesi ja ...

Vahepeal tundus, et seekord jääb kevad vahele. Aga ta tuli siiski. Lume alt väljus talvine muttide pidutsemine.

Veed ei suuda ennast endiselt kusagile ära mahutada

 Ja loojangud on loojangud on loojangud ...  Mis siin ikka seletada.