Ja saigi ring peale - korralikult kalda lähedal, aga ikka mööda jääd! Piki jõge vastu voolu, siis Rõngaskoole ja koju tagasi. Jälgi oli, elukaid oli - üks mink või saarmas, kaugele jäi, ei saaunud aru ja binokkel oli kodus, pilliroos ragistavad metssead, kobras, kes sel ajal ,kui mina väljaspool tema pesast pilti tegin, krõbistas südamerahus puukoort närida, hundipaari jäljerida, veel kellegi jäljed - ilusad ümarad nagu ilvesel, aga liga sulanud, ei julge kindlalt väita ja siis need kolm natuke tuhmi keskikut, kes sonkisid jõe kaldas südamest nii et muld lendas ja ei teinud minu plaksutamisest ja hõikumisest väljagi. Alles umbes 10 meetri pealt lasid kerge seatraaviga minekut ja kui ma olin nende maiustamise kohast möödas ja selja taha vaatsin, käis mullalennuline sonkimine edasi.
5 tüügast Rõngaskoolme kaldas võiks tunduda kui maailmalõpu kuulutus, aga tegelikult on vaid valgeselja söögilaud. Aeg oli juba pealelõunas ja valgus hakks vaikselt kustuma, sellest ka veidi ootamatu mõtteseos.
Ilm nii 0 ümber, üsna vaikne, hiiglama mõnus, ei olnud vaja ei mütsi ega kindaid mida polnud kaasaski, sest kes oskas arvata, et just täna saab teha jääretke! Seekord võttis kerge hulkumisering aega kolm ja pool tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar